Kõne Anna 334. kihelkonnapäeval
Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti. Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha. Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel- ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
Koguja 1, 4-11
Lugupeetud kihelkonnapäeva kogudus.
Sel aastal me tähistame oma riigi sajandat sünnipäeva. Kuigi see on väga oluline arv, ei ole see siiski kaugeltki kogu meie lugu. Sest selles saja aastases riigis elab rahvas, kes on sel maal kõige kiuste püsinud juba aastatuhandeid.
Täna meenutame meie kodu, Anna kihelkonna 334.aastat kestnud lugu.
Lubage mul vaadata veidi ajas tagasi, et püsiks mälestus endisist asjust , et oleks ka mälestus tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.
Kuidas on elu kulgenud meie maal? Milline on olnud administratiivne jaotus?
Muistsel iseseivusajal jagunes Eesti ala muistseteks maakondadeks , mis eksisteerisid üksteisest sõltumatult ega moodustanud ühtset riiki. Enne 13. sajandit oli Eestis 8 suurt ja 4 väikest maakonda. Järvamaa kattus suures osas praeguse Järvamaaga. Suuremad maakonnad jagunesid muinaskihelkondadeks. Kokku oli Eesti alal 13.sajandi alguseks arvatavasti 45 muinaskihelkonda.
Muistne iseseisvus lõppes ristisõdadega, maa vallutamisega. Järvamaa jäi ordule. Läbi kogu keskaja loodi elanike arvu kasvuga juurde palju uusi kihelkondi. Anna kihelkond moodustati 17.sajandi teisel poolel Peetri ja Kose kihelkonna osadest. Täpsemalt võime öelda: 5.septembril 1684.aastal. Miks siis? Ühe kihelkonna moodustas ühe kiriku , st. ühe vaimuliku juurde koondunud elanikkond.
5.septembril 1684.aastal ordineeriti esimeseks iseseisvaks Anna koguduse õpetajaks magister Erasmus Pegau. Kihelkond ja iseseisev kogudus olid sündinud, seoses õpetaja tööleasumisega kohapeale. Jumalasõna oli kuulutatud juba palju varem, ka kabel oli Annas olemas, isesisvat kogudust mitte. 1650.aastal oli Purdi mõisa omanik Hans von Burt lasknud ehitada puukabeli, milline sai nimeks Sankt Anna. Teenistusi pidasid Peetri kihelkonna vaimulikud.
Kust on pärit nimi Anna? Kristliku pärimuse järgi on Anna Neitsi Maarja ema. Anna austamine on tekkinud Maarja kultuse põhjal. Pühal Annal kui Kristuse vanaemal oli keskaegses pühakutekultuses eriline koht. Tema austamise juured on eeskätt esiema rollis. Hiliskeskajaks kujunes Annast üks kõige armastatumaid naispühakuid ning tema kaitse haare oli väga lai: teda austati kui pühendunud ema ja abikaasat, kõlbelist lesknaist ja mõjuvõimsat vanaema. Pühale Annale on pühitsetud mitmeid kirikuid, sealhulgas meie Püha Anna kirik. Kiriku nime järgi on saanud nime ka Anna kihelkond.
Peale Põhjasõda , nälga ja katku vaesus kogudus täielikult. Rahvast oli jäänud väheks, iseseisvat õpetajat ei jõutud ülal pidada. Lepiti kokku ühise õpetaja pidamisega Paide kogudusega. Anna kogudus säilitas iseseisvuse. Nii on olnud meil õpetajaks ka Carl Gotthard Hammerbeck, aastatel 1825 – 1866, kes asutas Paidesse esimese eestikeelse kooli. Kelle nime kannab nüüd Paide endine gümnaasium: Paide Hammerbeski nimeline põhikool.
Tsaariajal kuulus Järvamaa Eestimaa kubermangu. Säilisid kihelkonnad. Eesti alal oli tollal 106 kihelkonda. Tollase haldusjaotuse kõrvale tekkisid veel 19.sajandi algul kõrvalsüsteemina vallad, mis hõlmasid talupoegade maid, kes olid pärisorjusest vabastamise seadusega (1816 ja 1819) vabaks lastud. Algselt hõlmas üks vald ühe mõisa talupoegade maid. Hiljem hakkasid vallad kui talupoegade omavalitsused omavahel ühinema. Algselt oli valdu nagu mõisaidki Eesti aladel üle tuhande, 19 sajandi lõpuks aga veidi üle 400
Eesti Vabariigi ajal jagunesid maakonnad algul kahe erineva – nii valdade kui kihelkondade- süsteemi järgi. Kuna aga valdadel olid omavalitsused ning kihelkondadel mitte, siis lisaks mõisatele kadusid ka kihelkonnad haldusjaotuse peagi käibelt. Ametlikult kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena 1926.aastal, misjärel jäid nad alles vaid kultuuriliste piirkondadena ning ühe kihelkonna koguduse piirkonnana.
Eesti Vabariigis muudeti palju ka valdade ja maakondade piire. 1939.aastaks oli Eestis 11 maakonda ja 248 valda.
Nõukogude ajal 1945.aastal hakati seniste valdade asemele moodustama külanõukogusid, sageli ühte valda mitu külanõukogu. 1950.aastal kaotati maakonnad ja loodi rajoonid.. Algselt oli neid 39 rajooni ja 641 külanõukogu. Anna kuulus Paide rajooni, valdasid oli mitu.
1952.aastal katsetati ka rajoonide grupeerimisel luua kolm oblastit: Tallinn, Tartu ja Pärnu. Kuid see jaotus end ei õigustanud ja kaotati järgmisel aastal. 1954 – 1963.a. toimus massiline rajoonide külanõukogude ühendamine. Alles jäi 15 rajooni, mis praktiliselt kattuvad praeguste 15 maakonnaga, erinedes neist vaid üksikutes detailides, külanõukogusid oli 250
Eesti Vabariigi taassünniga muudeti külanõukogud valdadeks ja rajoonid maakondadeks.
On toimunud valdade liitmisi. Viimane haldusreform tegi Annast Paide linna osa. Kui vallad pole enam vallad ja linnad laiuvad sadadel ruutkilomeetritel, jäävad kihelkonnapiirid püsima.
Kui 1926.aastal kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena, siis nad tõepoolest säilisid kultuuriliste piirkondadena ja ühe kogudude piirkonnana. Nõukogude aeg tegi kõik, et rahva mälu kaotada. Ja tuleb mainida, et see suuresti ka läks korda. Kirik ja kogudus olid põlu all. Kirikud meie maastikupildis seisavad tänaseni, kui sageli tahaks küsida: kaua veel, Issand? Maailmas toimusid muutused, uued riigikorrad, haldusjaotused jm. Kuid kirik seisis muutumata. Inimestel oli üks kindel koht, kuhu tulla kiirustaval ja muutuval ajal. Sama soovime tänagi. Kiirustamine ja suured muutused on meilgi igapäeva osa. Kas kirik hoonena ja kogudus inimestena jäävad püsima selles muutuste tuules? Kas meil jätkub tahet ja usku? Kas me võtame aega elu üle järele mõelda? Kuhu kiirustame? Nii palju küsimusi ja vastused on meil igaühe sees, igaühe südames. Tänu Jumalale ja teile, head inimesed, oleme võinud ka lagunevad Anna kirikut remontida. Aga tööd on veel palju.Me teeme tööd lootuses. Kirik kui kultuuri ja väärtushinnangute kandja on kestnud läbi sajandite, Anna kivikirik 238 aastat. Siin on palvetanud elu eest Eestimaal, oma pere ja lähedaste eest. Vahest sinugi eest, hea kuulaja.Selles hoones ja kalmistul, kus puhkavad eelnevad põlvkonnad, on vägi. Meie kohus on selle kui põliskultuuri säilitamine, et säiliks side esivanemate, looduse ja koduga.
Lõpetuseks loen prohvet Jeremija Nutulauludest 3pt. s. 22-26
See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud; need on igal hommikul uued- sinu ustavus on suur! Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale. Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.