Kõned ja jutlused

Paastuaja 4.pühapäeva palvus

Vt ka püha päeva palvus 22.märts ETV2 lehelt.

Teema : Eluleib.  Kui nisuiva ei lange maasse ega sure, siis see jääb üksi, aga kui see sureb, siis see kannab palju vilja! Jh 12:24

KLPR 224   „Mu helde karjane, oh Jeesus”   

Mu helde karjane, oh Jeesus, mind tule toitma armuga! Ma õnne leian Sinu juures ja elu, mida ihaldan. Mind oma nõtra talle sööda seal Iisraeli aasadel ja värske eluveega jooda, kust elu voolab kõikidel.

Sa kutsud kõiki enda juurde, kes koormatud ja vaevatud; Sa trööstid neid, kel kurbus, mure ja keda patt on piinanud. Ka mulle, Päästja, appi tõtta, mind päästa raske koorma alt, mult patud hoopis ära võta, siis rahu leian Jumalalt.

Nii raske on ka minu süda, sest eksinud ma olen tõest. Vaid Sa võid teda vaigistada, sest vere valasid mu eest. Kui saab mu elu puhastatud Su püha, kalli verega, siis selles ehtes kaunistatult võin Isa ette astuda.

Muu toidus ei või elu anda, Sa üksi oled eluleib; ei see või iial nälga tunda, kes Sinu armulaual käib. Sa oled eluallik ise, kust hingejanu kustutan. Uut elu valad minu sisse, kui Sinu verest osa saan.  

Palvetagem:

Kõigeväeline Jumal ja Isa, Sina toitsid oma rahvast kõrbes taevaleivaga ja läkitasid oma ainsa Poja kõigi inimeste Eluleivaks. Aita meil loobuda sellest, mis ei toida meie hinge, ja elada Sinu sõnast, mis juhatab meid igavesse ellu. Jeesuse Kristuse, Sinu Poja, meie Issanda läbi. Aamen.

Lugemised.

Ps 84: 6 – 10

Õnnis on inimene, kelle tugevus on Sinus, kelle mõtted on pühad teekonnad. Nutuorust läbi käies teevad nad selle allikate maaks; ka varajane vihm katab neid õnnistusega. Nad saavad rammule rammu lisaks ja ilmuvad Jumala ette Siionis. Issand, vägede Jumal, kuule mu palvet, võta kuulda, Jaakobi Jumal! Meie kilp, Jumal, vaata siia ja pane tähele oma võitud mehe palet!   

1PT.2:1-3

Pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja mis tahes keelepeks! Nagu äsjasündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole, kui te olete tunda saanud, et Issand on helde.

Jh 6: 24-37

Kui siis rahvahulk nägi, et seal ei olnud Jeesust ega ta jüngreid, astusid nad paatidesse ja tulid Jeesust otsides Kapernauma. Ja kui nad leidsid ta teiselt poolt järve, ütlesid nad talle:  „Rabi, millal sa siia said?” Jeesus vastas neile:”Tõesti, tõesti ma ütlen teile, te ei otsi mind mitte sellepärast, et te nägite tunnustähti, vaid et te sõite leiba ja teie kõhud said täis. Ärge nõudke rooga, mis hävib, vaid rooga, mis püsib igaveseks eluks. Seda annab teile Inimese Poeg, sest tema on Jumal Isa pitseriga kinnitanud.”Siis nad ütlesid talle:” Mis me peame ette võtma, et teha Jumala tegusid?” Jeesus vastas:” See ongi Jumala tegu, et te usute temasse, kelle ta on läkitanud.” Siis nad ütlesid talle:” Mis tunnustähe sa siis teed, et me näeksime ja võiksime sind uskuda? Mida sa teed?  Meie esiisad sõid kõrbes mannat, nõnda nagu on kirjutatud: Ta andis neile süüa leiba taevast.” Siis ütles Jeesus neile: „ Tõesti, tõesti , ma ütlen teile, ei andnud Mooses teile leiba taevast, vaid minu Isa annab teile tõelist leiba taevast. Sest Jumala leib on see, kes tuleb taevast alla ja annab maailmale elu.” Siis nad ütlesid talle:” „Issand, anna meile alati seda leiba!” Jeesus ütles neile:” Mina olen eluleib. Kes minu juurde tuleb, see ei nälgi iialgi; ja kes minusse usub, see ei janune enam iialgi. Kuid ma olen teile öelnud, et kuigi te olete mind näinud, ei usu te ikkagi. Kõik, mis Isa mulle annab, tuleb minu juurde, ning kes minu juurde tuleb, seda ma ei aja välja.”

Mõtisklus.   Am 8: 11-12

„Vaata, päevad tulevad”, ütleb Issand Jumal, „mil ma saadan maale nälja: nälja mitte leiva ja janu mitte vee järele, vaid Issanda sõnade kuulmise järele. Siis nad vaaruvad merest mereni ja põhjast itta, nad uitavad, otsides Issanda sõna, aga nad ei leia.” 

Oleme paastuajas. Paastuaja eesmärk on suunata meid oma südame läbikatsumisele ja ülestõusmispühadeks valmistumisele.  Meid kutsutakse kahetsema pattu ja oma kiindumust sellesse maailma, nägema oma osa Kristuse kannatustes ja surmas ning igatsema tagasi pöörduda  Jumala tahte täitmisele. 

Meid kutsutakse meelt parandama ja pöörduma.

Milline on praegune aeg? Terve maailm on pandud pausile . Meile on antud tõeline paastuaeg, kuhugi ei ole kiiret. Üks nädal on möödunud, ilmselt on möödunud ka esimene peataolek, ahne uudiste kuulamine. Peataoleku, et kirikutes ei toimu nii tavapäraseid jumalateenistusi.  Kas igatseme nende järele? Jumala sõna ei ole ju kinni kaetud. On meile kõigile kätte saadav Piiblit lugedes. On aeg Piibliraamatud kodus välja otsida ja lugeda. Ja palvetada. 

On paastuaeg. Järelemõtlemise aeg, aeg pöördumiseks, aeg meeleparanduseks.  Mis on maailmas juhtunud, mis on minu juures juhtunud? Miks ei oska ma vaikselt olla? Ikka oleme harjunud toimetama, ikka on kiire. Nüüd on aega küll. Selle tulemuseks on sageli peataolek, koguni  sihitu tõmblemine. On see vaarumine?

Midagi on nii põhjani muutunud maailma jaoks, et me seda praegu veel ei taju. Üks on selge: nii nagu oli, enam kesta ei saa. Maailm peab puhastuma. Aga puhastumine algab igaühest endast. Me ei saa muuta maailma teiseti kui iseennast muutes. Tõepoolest on paastuaeg, aeg vaadata enda sisse. Aeg pöörduda kogu südamest Jumala poole.  1 Peetruse kirja autori sõnadega:pange siis maha kogu kurjus ja kogu kavalus ja silmakirjatsemine, kadetsemine ja kogu keelepeks! Nagu vastsündinud lapsed igatsege vaimulikku selget piima, et te selle varal kasvaksite pääste poole:” Meile on antud aeg uurida Pühakirja, pöörduda palvega Issanda poole. Veel on armuaeg. Issanda sõna ei ole kinni kaetud. 

Maapealset leiba oleme kogunud tagavaraks mitmeks nädalaks, et eriolukord üle elada. Aeg on koguda rooga, mis püsib igaveseks eluks.

Jeesus ütleb: „Mina olen Eluleib.” Uskudes loeme Pühakirja ja ammutame jõudu edasi elada, teisi abistada ja teenida armastuses. 

Palugem.

Kõigeväeline Jumal, armas Taevane Isa.  Me täname Sind Sinu suure armu eest Kristuses. Me palume andeksandmist kõige paha ja ülekohtu eest, mida oleme mõtelnud, rääkinud või teinud. Tee meie hinged puhtaks Jeesuse puhastava verega ja aita meil armastada neid, keda Sina armastad. Me oleme olnud hoolimatud Sinu Sõna juures. Halasta meie peale ja saada korda tõeline pöördumine, nii et me saaksime päästetud.  Me palume olukorra pärast maailmas. Anna rahu lahkunud hingedele. Kaitse haigeid, õnnista arste ja teisi, kes haigeid ravivad ja nende eest hoolitsevad. Palvetame valitsuse ja kõigi pärast, kes tegutsevad kriisi lahendamise nimel, palume otsustajatele tarka ja õiglast meelt.Issand, kõigeväeline Jumal, me palume kõikide inimeste hingerahu pärast. Me palume lahendust keerulisele olukorrale meie maal ja kogu maailmas.

Kuule meid Jeesuse Kristuse nimel.

Meie Isa, kes sa oled taevas!  Pühitsetud olgu Sinu nimi. Sinu riik tulgu. Sinu tahtmine sündigu nagu taevas, nõnda ka maa peal. Meie igapäevast leiba anna meile tänapäev. Ja anna meile andeks meie võlad, nagu meiegi andeks anname oma võlglastele. Ja ära saada meid kiusatusse, vaid päästa meid ära kurjast. Sest Sinu päralt on riik ja vägi ja au igavesti. Aamen.

Õnnistagu meid Kõigeväeline Jumal, Isa, Poeg ja Püha Vaim. Aamen.

 

Laul KLPR 69

Jeesus, Sinu risti alla põgenen ma varjule.  Sina võitsid surma valla, aita mind nüüd heldesti!

Toeta siin mind tüdimuses, kui ma tahan nõrkeda!  Kinnita mind kiusatuses, kui ma kipun langema.

Minu jalge alla talla patuväed Sa võimsasti!  Jeesus, Sinu risti alla põgenen ma varjule.

KARJASEKIRI usupuhastuspühal ehk reformatsiooni aastapäeval, 31. oktoobril 2019

Kahe aasta eest tähistasime reformatsiooni 500. aastapäeva. Sel puhul istutati Eestimaal üle
500 õunapuu, et kuulutada kristlaste lootusest igavesele elule pärast ajaliku maailma lõppu.
Tookordne puude istutamine lähtus Martin Lutherile omistatud ütlusest: „Kui ka teaksin, et
homme on maailma lõpp, istutaksin täna veel õunapuu.“

Maailm kestab ja istutustöö jätkub, nagu jätkub alatine uuenemine – semper reformanda –
ühiskonnas tervikuna, nagu ka kirikus. Võimaliku maailma lõpu saabumisele, kasvõi
kliimakatastroofi kaudu, peaksime mure ja hingevärinaga mõtlema eriti siis, kui me ei ole
ennast veel sidunud Kristusega ega andnud end ja oma elu Tema hoole alla. Nõnda peab
alatine uuenemine kirikus suunama meid Kristusele lähemale, mitte temast eemale.
Oleme kõik tööriistad Jumala käes – teenijad, kes võime teha oma tööd vaid niivõrd, kuivõrd
Jumal seda võimaldab. Apostel Paulus on selle kohta öelnud: „Nõnda siis ei ole midagi see,
kes istutab, ega see, kes kastab, vaid Jumal, kes kasvatab. Istutaja ja kastja teevad sama tööd,
aga kumbki saab oma palga vastavalt oma vaevanägemisele.“ (1Kr 3:7–8). Me teeme Jumala
tööd oma annetega: kes istutab, kes kasvatab, kes lõikab tagasi, kes korjab saagi. Ainult oma
panusega ei suuda me muuta puud viljakandvaks ega maailma paremaks. Kõik üheskoos
kristlikule usule kui kandvale vundamendile toetudes võime saavutada parima tulemuse.
Kandvast vundamendist kui elu alusest kirjutab apostel Paulus: „Jah, teist alust ei saa keegi
rajada selle kõrvale, mis on juba olemas – see on Jeesus Kristus.“ (1Kr 3:11). Nõnda on meil
kristlastena lihtne, sest meie eest on vundament juba rajatud. Alus on pandud, millele
ehitada, suund on kätte näidatud ning meie asi on jätkata samas suunas. Kui muudame
suunda, kui vahetame pealisehitise otstarvet inimlikest huvidest ja himudest lähtuvalt,
vajame uut reformatsiooni. Nagu 500 aasta eest, peame ka täna iga muutuse lähteallikana
võtma Martin Lutheri eeskujul kätte Pühakirja ning usaldama end täielikult Jumala armu
alla.

Et väärikalt meenutada reformatsiooni eesmärki – suunata kirik ja kristlik elu tagasi
Kristuse vundamendile – oleme võtnud nõuks taastada reformatsiooni ideede Eesti- ja
Liivimaale jõudmise 500. aastapäevaks ajaloolise Martin Lutheri kuju Keila lähistel.
Ühendagem selleks oma jõud kindlas veendumuses ja usus, et meie usu ainus puhastaja ja
uuendaja ning kristliku elu ainus alus ja vundament on Issand Jeesus Kristus!

Urmas Viilma
Peapiiskop

Advendi- ja jõulutervitus A.D. 2018

„Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus.“ ( Lk 2: 10,11)

Oleme astunud advendiaega, ootuseaega. Kristlastena ootame Jeesuse Kristuse taastulekut,

Jumala tulekut oma rahva juurde. Tegelikult on kogu kristlase elu ettevelmistus Kristuse taastulekuks. Eriliselt tähistame seda maailmas enne jõule, just meenutades mäletame Kristuse sündi siia maailma.

Meie maal on see looduses aasta kõige pimedam aeg, hing igatseb soojust ja valgust. Esimesel advendil süütame linnas ja maal jõulukuuskedel küünlad. Igal päeval näeme, kuidas tekkivad uued kaunistused kodude ja teiste hoonete akendele. Meie hinge tuleb rahu ja rõõm. See on jõulude ootamise rõõm. Jõulud on rõõmu ja rahu pühad. Me vajame nii väga kiirustava ja sageli kurja maailma keskele rõõmu ja rahu, see on igale inimesele omane soov. Tahame kuulda jõululaule, nagu …taas sajab valget lund…

Me vajame soojust ja valgust. Me vajame tasakaalu oma hinge.

Jõulupühad annavad meile võimaluse tunnistada ja omaks võtta, et see igatsus ei ole kuhugi kadunud , et kõigest hoolimata elab ta meis edasi, otsib tuge ja täideminekut. Me tahame olla lahkemad, leplikumad, sõbralikumad.

Ootuseajal, advendiajal on meil võimalus iseenda kohta küsida: kui korras olen ma ise? Ja võime tunnistada: oleme katki. Kas otsime pealispinnalt, mis hajub, kui jõulud läbi saavad või otsinme Jõululast, kes meid terveks teeb?

Kuulame ingli häält, kes ütles:“ Ärge kartke! Sest vaata, ma kuulutan teile suurt rõõmu, mis saab osaks kogu rahvale, et teile on täna sündinud Taaveti linnas Päästja, kes on Issand Kristus:“

Läheme siis ilma katruseta oma pimeda hingega ja laseme seda valgustada, laseme ennast terveks teha. Kristus on Päästja, kes päästab meid meie enda hirmudest, pimeduse jõududest.

Kust teda leida? Ainult mõtiskledes vaevalt. Me peame minema teele. Soovitan igale otsijale võtta Piibel ja lugeda advendiajal iga päev näiteks Luuka evangeeliumi. Jõuluajaks jõuame kogu evangeeliumi läbi lugeda. Ja mõtiskleda Sõna üle. Enne lugema asumist öelda lihtne palve: Jumal, palun ava mulle oma sõna. Jumal on tõotanud, et iga otsija leiab ja igale koputajale avatakse. Jumal täidab oma tõotused.

Sõna sai lihaks ja elas meie keskel ja me nägime tema kirkust nagu Isast Ainusündinu kirkust, täis armu ja tõde. (Jh 1: 14)

Õnnistatud advendi- ja jõuluaega soovides,

Lea Heinaste

Õpetaja

Kõne Anna 334. kihelkonnapäeval

Rahvapõlv läheb ja rahvapõlv tuleb, aga maa püsib igavesti. Ja päike tõuseb ja päike loojub ning läheb tagasi oma paika, kust ta jälle tõuseb. Tuul puhub lõuna poole ja keerutab põhja poole; keereldes, keerutades puhub tuul ja alustab taas oma ringkäiku. Kõik jõed voolavad merre, aga meri ei saa täis; paika, kuhu jõed on voolanud, sinna voolavad need üha. Kõigist asjust, mis väsitavad, ei suuda ükski rääkida: silm ei küllastu nägemast ja kõrv ei täitu kuulmast. Mis on olnud, see saab olema, ja mis on tehtud, seda tehakse veel- ei ole midagi uut päikese all. Või on midagi, mille kohta võiks öelda: Vaata, see on uus? Kindlasti oli see olemas juba muistsetel aegadel, mis on olnud enne meid. Ei ole vaid mälestust endisist asjust ja nõnda ei ole ka mälestust tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.

Koguja 1, 4-11

Lugupeetud kihelkonnapäeva kogudus.

Sel aastal me tähistame oma riigi sajandat sünnipäeva. Kuigi see on väga oluline arv, ei ole see siiski kaugeltki kogu meie lugu. Sest selles saja aastases riigis elab rahvas, kes on sel maal kõige kiuste püsinud juba aastatuhandeid.

Täna meenutame meie kodu, Anna kihelkonna 334.aastat kestnud lugu.

Lubage mul vaadata veidi ajas tagasi, et püsiks mälestus endisist asjust , et oleks ka mälestus tulevasist asjust neil, kes saavad olema veelgi hiljem.

Kuidas on elu kulgenud meie maal? Milline on olnud administratiivne jaotus?

Muistsel iseseivusajal jagunes Eesti ala muistseteks maakondadeks , mis eksisteerisid üksteisest sõltumatult ega moodustanud ühtset riiki. Enne 13. sajandit oli Eestis 8 suurt ja 4 väikest maakonda. Järvamaa kattus suures osas praeguse Järvamaaga. Suuremad maakonnad jagunesid muinaskihelkondadeks. Kokku oli Eesti alal 13.sajandi alguseks arvatavasti 45 muinaskihelkonda.

Muistne iseseisvus lõppes ristisõdadega, maa vallutamisega. Järvamaa jäi ordule. Läbi kogu keskaja loodi elanike arvu kasvuga juurde palju uusi kihelkondi. Anna kihelkond moodustati 17.sajandi teisel poolel Peetri ja Kose kihelkonna osadest. Täpsemalt võime öelda: 5.septembril 1684.aastal. Miks siis? Ühe kihelkonna moodustas ühe kiriku , st. ühe vaimuliku juurde koondunud elanikkond.

5.septembril 1684.aastal ordineeriti esimeseks iseseisvaks Anna koguduse õpetajaks magister Erasmus Pegau. Kihelkond ja iseseisev kogudus olid sündinud, seoses õpetaja tööleasumisega kohapeale. Jumalasõna oli kuulutatud juba palju varem, ka kabel oli Annas olemas, isesisvat kogudust mitte. 1650.aastal oli Purdi mõisa omanik Hans von Burt lasknud ehitada puukabeli, milline sai nimeks Sankt Anna. Teenistusi pidasid Peetri kihelkonna vaimulikud.

Kust on pärit nimi Anna? Kristliku pärimuse järgi on Anna Neitsi Maarja ema. Anna austamine on tekkinud Maarja kultuse põhjal. Pühal Annal kui Kristuse vanaemal oli keskaegses pühakutekultuses eriline koht. Tema austamise juured on eeskätt esiema rollis. Hiliskeskajaks kujunes Annast üks kõige armastatumaid naispühakuid ning tema kaitse haare oli väga lai: teda austati kui pühendunud ema ja abikaasat, kõlbelist lesknaist ja mõjuvõimsat vanaema. Pühale Annale on pühitsetud mitmeid kirikuid, sealhulgas meie Püha Anna kirik. Kiriku nime järgi on saanud nime ka Anna kihelkond.

Peale Põhjasõda , nälga ja katku vaesus kogudus täielikult. Rahvast oli jäänud väheks, iseseisvat õpetajat ei jõutud ülal pidada. Lepiti kokku ühise õpetaja pidamisega Paide kogudusega. Anna kogudus säilitas iseseisvuse. Nii on olnud meil õpetajaks ka Carl Gotthard Hammerbeck, aastatel 1825 – 1866, kes asutas Paidesse esimese eestikeelse kooli. Kelle nime kannab nüüd Paide endine gümnaasium: Paide Hammerbeski nimeline põhikool.

Tsaariajal kuulus Järvamaa Eestimaa kubermangu. Säilisid kihelkonnad. Eesti alal oli tollal 106 kihelkonda. Tollase haldusjaotuse kõrvale tekkisid veel 19.sajandi algul kõrvalsüsteemina vallad, mis hõlmasid talupoegade maid, kes olid pärisorjusest vabastamise seadusega (1816 ja 1819) vabaks lastud. Algselt hõlmas üks vald ühe mõisa talupoegade maid. Hiljem hakkasid vallad kui talupoegade omavalitsused omavahel ühinema. Algselt oli valdu nagu mõisaidki Eesti aladel üle tuhande, 19 sajandi lõpuks aga veidi üle 400

Eesti Vabariigi ajal jagunesid maakonnad algul kahe erineva – nii valdade kui kihelkondade- süsteemi järgi. Kuna aga valdadel olid omavalitsused ning kihelkondadel mitte, siis lisaks mõisatele kadusid ka kihelkonnad haldusjaotuse peagi käibelt. Ametlikult kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena 1926.aastal, misjärel jäid nad alles vaid kultuuriliste piirkondadena ning ühe kihelkonna koguduse piirkonnana.

Eesti Vabariigis muudeti palju ka valdade ja maakondade piire. 1939.aastaks oli Eestis 11 maakonda ja 248 valda.

Nõukogude ajal 1945.aastal hakati seniste valdade asemele moodustama külanõukogusid, sageli ühte valda mitu külanõukogu. 1950.aastal kaotati maakonnad ja loodi rajoonid.. Algselt oli neid 39 rajooni ja 641 külanõukogu. Anna kuulus Paide rajooni, valdasid oli mitu.

1952.aastal katsetati ka rajoonide grupeerimisel luua kolm oblastit: Tallinn, Tartu ja Pärnu. Kuid see jaotus end ei õigustanud ja kaotati järgmisel aastal. 1954 – 1963.a. toimus massiline rajoonide külanõukogude ühendamine. Alles jäi 15 rajooni, mis praktiliselt kattuvad praeguste 15 maakonnaga, erinedes neist vaid üksikutes detailides, külanõukogusid oli 250

Eesti Vabariigi taassünniga muudeti külanõukogud valdadeks ja rajoonid maakondadeks.

On toimunud valdade liitmisi. Viimane haldusreform tegi Annast Paide linna osa. Kui vallad pole enam vallad ja linnad laiuvad sadadel ruutkilomeetritel, jäävad kihelkonnapiirid püsima.

Kui 1926.aastal kaotati kihelkonnad haldusjaotuse üksustena, siis nad tõepoolest säilisid kultuuriliste piirkondadena ja ühe kogudude piirkonnana. Nõukogude aeg tegi kõik, et rahva mälu kaotada. Ja tuleb mainida, et see suuresti ka läks korda. Kirik ja kogudus olid põlu all. Kirikud meie maastikupildis seisavad tänaseni, kui sageli tahaks küsida: kaua veel, Issand? Maailmas toimusid muutused, uued riigikorrad, haldusjaotused jm. Kuid kirik seisis muutumata. Inimestel oli üks kindel koht, kuhu tulla kiirustaval ja muutuval ajal. Sama soovime tänagi. Kiirustamine ja suured muutused on meilgi igapäeva osa. Kas kirik hoonena ja kogudus inimestena jäävad püsima selles muutuste tuules? Kas meil jätkub tahet ja usku? Kas me võtame aega elu üle järele mõelda? Kuhu kiirustame? Nii palju küsimusi ja vastused on meil igaühe sees, igaühe südames. Tänu Jumalale ja teile, head inimesed, oleme võinud ka lagunevad Anna kirikut remontida. Aga tööd on veel palju.Me teeme tööd lootuses. Kirik kui kultuuri ja väärtushinnangute kandja on kestnud läbi sajandite, Anna kivikirik 238 aastat. Siin on palvetanud elu eest Eestimaal, oma pere ja lähedaste eest. Vahest sinugi eest, hea kuulaja.Selles hoones ja kalmistul, kus puhkavad eelnevad põlvkonnad, on vägi. Meie kohus on selle kui põliskultuuri säilitamine, et säiliks side esivanemate, looduse ja koduga.

Lõpetuseks loen prohvet Jeremija Nutulauludest 3pt. s. 22-26

See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud; need on igal hommikul uued- sinu ustavus on suur! Issand on mu osa, ütleb mu hing, seepärast loodan ma tema peale. Issand on hea neile, kes teda ootavad, hingele, kes teda otsib. Hea on oodata kannatlikult Issanda päästet.